Kunst aitab mõista kriiside laiemat konteksti

Kunstil on väljavaade avaldada kliimakriisi käsitlemisel ühiskonnas tuntavat mõju, kuna see suudab mitmekesisel moel publikut kõnetada ja kaasa mõtlema kutsuda. Kunst ei peaks olema luksuskaup, mida tehakse ja tarbitakse üksnes siis, kui elu on turvaline ja kindel. Nii leiti 5. detsembril Tartu Ülikooli raamatukogus toimunud kestliku arengu keskuse arutelul „Milleks kriisiajal kunstid?“. 

Kliimakriisi ulatus ja kulgemise tempo on nii hoomamatud, et tavainimene ei pruugi neid märgata. Tartu Ülikooli anglistika professor Raili Marling nimetas seda märkamatuks ja aeglaseks vägivallaks. Kunst suudab sellise muidu raskesti sõnastatava protsessi inimese jaoks tajutavaks ja mõistetavaks teha.  

Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor Timo Maran julgustas nii kunstnikke, lavastajaid kui ka kirjanikke kasutama loomingus julgemalt ka ärritavaid võtteid. Tema sõnul on Eestis rohkelt looduskirjandust, mis räägib looduse ilust ja ülevusest. Samas on keskkonnakirjandust, kus juhitakse tähelepanu valupunktidele, hakanud ilmuma alles viimasel paaril aastakümnel.  

Keskkonnateemad teatris on lavastaja julgustükk 

Ugala teatri lavastaja Taago Tubina sõnul ei peaks kunsti roll piirduma üksnes ühiskonnas toimuva dokumenteerimisega. Märksa olulisem on panna publik kunsti abil mõtlema ja ühiskonnas toimuvat mõtestama, et suureneks teadlikkus iseendast ja ümbritsevast maailmast. „See muudab inimese vähem manipuleeritavaks ja on ka üks põhjusi, miks diktatuur kunsti enamasti vaenab,“ rääkis Tubin. 

2019. aastal sündis Suurbritannia kunstiringkondades algatus „Culture declares emergency“, mille eesmärk on liita kultuurivaldkonna esindajaid, et leida ühiselt käimasoleva keskkonnakriisi lahendusi. Tubin nentis, et Eesti on selles vallas arengust maha jäänud. Siin nõuab näiteks keskkonnateemade käsitlemine teatrilaval erilist julgust, sest publik ei taha neist enamasti kuulda. „Selleks, et üks kliimateemaline lavastus võiks ühiskonnas tähelepanu saada, tuleb seda varjata ja kõrvaldada tutvustavatest tekstidest igasugused viited keskkonnakriisile. Kui vähegi võimalik, tasub teatritükk nimetada lihtsaks armastuslooks ja vältida vihjeid kliima või looduse kohta,“ võttis Tubin kokku õppetunni, mille ta sai hiljutise lavastusega „Kahe laine vahel“. 

Kunst pakub muuseumides uusi väljendusviise 

Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia näituste ja loodushariduse osakonna juhataja Reet Mägi oli seda meelt, et muuseumid on ühelt poolt kohad, kus saab kultuuriteadmisi talletada, kuid teisalt on neil üha olulisem osa ka kriisidele reageerimisel. Kui loodusmuuseum pakub tavaliselt haridusprogramme, siis Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 programm näitas, et kunstinäituse toomine loodusmuuseumisse pakub eri teemade tutvustamisel uusi väljendusvahendeid ja lähenemisnurki. Samuti annab keskkonnakriisi küsimuste sidumine näiteks kunsti- või ajaloomuuseumi teemadega võimalust jõuda veidi teistsuguse publikuni, kui muuseumides tavaliselt kohtab. Seejuures peaks Mägi hinnangul ühendama julgelt eri vaatepunkte ja proovima vahel ka publikut provotseerida, kui see on positiivse muutuse toetamiseks oluline. 

Vaata arutelu salvestist UTTV-st. 

Arutelu oli osa kestliku arengu keskuse vestlussarjast „Tulevikupiirid“, mis toob kord kuus kokku eksperdid ülikoolist ja mujalt, et arutleda kestlikkusega seotud katsumuste ning nende ületamise võimaluste üle. Tutvu varasemate arutelude kokkuvõtetega kestliku arengu keskuse veebilehel.